Armunud veis kergete kunstiliste liialdustega

Mõtlesin pastaretsepti välja.

1 pakk Farvarellesid (need liblika kujuga makaronid)
300 grammi veisehakkliha
3 tomatit
1-2 punast pipart
1 küüslauk
päris palju oliiviõli

Lõika 1 keskmisest suurem terve küüslauk juppideks.
Vala umbes nii palju õli pannile, et kui Sa lükkaksid kogu selle õli ühele panniservale, siis mahuks terve see küüslaugu jagu küüslaugujuppe sinna sisse ilusti ära (st päris palju).
Aja õli kuumaks. Lõika piprakaun(ad) 4-5 tükiks ja viska sinna sisse.
Kui õli on nii kuum, et kui viskad küüslaugutüki sinna siise siis see hakkab praadima, tõsta pann üles, nii et õli vajuks ühte nurka ja viska küüslaugud sinna siise “friteeruma”.
Oluline on, et pärast seda transaktsiooni oleks küüslaugutükid kollakad ja magusa maitsega ja õli küüslaugu-pipraselt vürtsikas.
Viska hakkliha panni peale ja hakka pruunistama.
Umbes selleks ajaks võiks vesi valmis olla ja makaronid saaks sisse visata (seda kohta saab regulida vastavalt sellele kui kaua praetud hakkliha Sa tahad).
Kui liha hakkab enam-vähem pruuniks tõmbuma, tõsta need kolm tomatit ükshaaval lusika otsas 5-6ks sekundiks makaronidepoti keevasse vette. Pärast seda saab neil edukalt naha maha koorida. Lõika tomatid pisikesteks tükkideks ja lisa kastmele.
Kui makaronid valmis, siis sega kaste ja makraonid ära omavahel.

Head isu.

Proovisin ise ka teha seda, aga esimesel korral ei tulnud välja millegi pärast. Asjad läksid viltu selle küüslaugukoha juures – õli ei saanud piisavalt palju küüslaugu maitset külge ja selle tagajärjel domineeris hakkliha maitse. Kahtlustan, et küüslauk oli oma maitse kusagile ära minetanud või sai ta lihtsalt kogemata liiga kiiresti üle praetud. See küüslaugu friteerimine on üks igavene jeblamine. Igal juhul proovin õigepea uuesti ja vaatan, mis saab.