sünna

Kuulame Guns n Rosesi November Raini.

Sandra ütleb, et tal on tunne, et ta on purjus.

Tuleb segada viimage tilk ginni ja beelekat.

Me jõime just kahekesi ära nullkomaseitsmese dsinni. 

Kuulasime 127 lugu minevikust.

Diskole pole jõudnud. Päärul on täna Bashmendil esinemine.

Teatris on psühhonaudid, kukus see mis alati laupäeviti.

Mul hakkas just sünnipäev.

Pidulised on kõik oodatud Teatrilaborisse pühapäeval kella 5ks. 

Tunne on, et hakkama tegema midagi väga olulist, aga kõik kes hiljaks jäävad, võivad seda mitte mõista, nii et kui mina oleksin Sina ja plaaniksin tulla Martini sünnipäevale, siis ma tuleksin kella 5ks Teatrilaborisse. 

Ma lisaksin sellele loole juurde siin, et kui vahvalt ma ennast tunnen antud hetkel, aga kuna ma olen purjus, siis ma ei tee seda. On reede õhtu ja ma ei ole mitte kusagile jõudnud. November Rainis on see kõige olulisem koht praegu. 

Sigarett sai just otsa ja Sandra ütles, et ta teab mis lugu ta laseb järgmiseks.

Me oleme terve õhtu arutlenud selle üle, et mis lugu sobib teise otsa ja mis lugu teise otsa kohe üldse ei sobi. 

Sandra paneb järmiseks looks Pet Shop Boysi always on my mind.

Sõber helistas ja ütles, et ta on paberine ja ei oska kuidagi välja mõelda, mida peale hakata, sest ta on üksinda linna peal.

beibi ai didnt treat you quite as good as i should. Sandra arvab, et ma ei tohiks sõpra üle lasta, kui ta seda viisi üksi linna peal on. Ütleb, et ta mõtleb seda tõsiselt.

Ühesõnaga pidu algab homme kell 5.

Sandra ütleb, et ta tahab lasta klisselugu ja ütleb, et ta ei ole tahtnud lasta ühtegi klisheelugu, enne, kui ta minuga sebima hakkas.

Hakkab järgmine lugu ja see on.. oot oot ma tean küll. mmm jeeeaahh. kitarrkitarrkitarr. I was made for loving you beibi. 

tonight i wanna give it all to you.

Huvitav, et kui ma hommikul üles ärkan, kas ma jätkuvalt tahan, et see sissekanne minu blogis üleval oleks.

Hiljuti oli situatsioon, kus ma äärmiselt hoolikat filtreerisin kõiki asju, mida ma siia ülesse riputasin, kuna olid pooleli läbirääkimised ühe äärmiselt olulise ja konservatiivne asutusega. 

Ja siis hiljuti ma rääkisin Emeriga ja Emer ültes, et tema oma blogi hoiab äärmiselt salajas. Et noh seda blogi, et kus ta omi mõtteid hoiab.

I was made for loving you suri 2sel minutil ja algas seesamune, et… when i raise my trigger finger. middlee. ei trigger…. ja loo nimi on ready or not, here I come. See jäi eilsest playlistist täiesti välja. Kui kuradi palju on olulist muusikat, mida isegi ei mäletata.

Minul näiteks on üks lugu, mida ma tahaksin kuulata ja lasta aga mulle ei tule selle nimi meelde. Selle loo nimes oli 40. 

Ja ei see ei ole UB40.

Sandra vahetas muusika ära. Ja järgmiseks kõlab mahemehehääl. 

Siiani olen sünnipäevaõnnitlusi saanud Siimu, Maidu ja Mardi käest. Mart ütles, et kui pidu just Londonis ei tule, siis ta ei tule. Ei tule ei tule pidu tuleb Tallinnas. 

Ja Sandra ütles, et tema soovis ka õnne. Tema soovis kõige esimesena. Sandra ütleb, et ära pane seda lauset, see kõlab liiga desperate. Sandra haaras mu kätest ja ütles, et ära tee ära tee ära tee.

Muidesk ma pean oma sünnipäeva homme.

Youtube mängib how do you talk to an angel natukene liiga kõvasti kella 2 kohta öösel. 

See meenutab meie öödiskot Runaway trainiga, kui Siim tuli bokserite väel, võttis ja viis arvuti ära meie toast öösel kell kuus ja kõndis sellega mööda koridori ringi, kuni see vaikseks jäi. Siim ütles meile, et me oleme hullumeelsed. 

Siimu pole kodus täna.

Miks ma seda kõike üles kirjutan? Sest ma ei usu näiteks seda juba, kui teatrietenduses on tegeleane kelle nimi on Jake või John. Kui ikka Jüri või Jaanus ei ole, siis üldse ei usu et ta olemas on ja et ma tast aru võiksin saada.

Praegu ma lihtsalt loodan selle peale, et mitte keegi seda läbi ei viitsi lugeda, sest see on nii pikk sissekanne ja kamoon, mitte ühtegi pilti ma ka siia juurde ei pane.

Viimased kaks lõiku olen ma kirjutanud toetudes peaga vastu ühte kätt, kuna kõrvaltarvutist hakkas lihtsalt liiga ilus lugu tulema. 

Kui ma ei eksi, siis seda esitab Depreche Mode ja selle loo nimi on Somebody. See on üks kuradi ilus lugu. Minu esimene mälestus selle looga oli muidugi hoopis siis, kui Lüün selle mulle kunagi MSNis saatis ja seda laulis keski naine. Lüün oli siis hipi. Lüün on tegelikult siia maani hipi. 

Äkki peaks riidesse panema ja süüa tegema hakkama?  

Muideks beelekas, dsinn ja viinamarjamahl ei maitsegi nii halvasi.

Äkki ma peaks selle läbi lugema, enne kui ma publish vajutan?

naaah.. Homme loen. 

Igastahes sünnipäev algab kell 5.

Algas järgmine lugu. 

Ma tean seda lugu küll.

Ma tean seda lugu küll.

Dont let yourself go. Noh seesamune et. Everybody crys.

Everybody huuuuurts, sometimes.

Jajah, ma tean küll seda lugu. 

Mul on sünnipäev homme.

Kell 5 algab.

Mina soovitaksin õigeks ajaks kohale tulla.

Plaan on lõpetada kümne paiku.

Või üheteistkümne.

Äkki peaks lõpetama lihtlausetes kirjutamise?

Ja moodustama lõike?

Oeh.

Õigekiri on väga oluline.

Sandra tõuseb püsti ja üteb, et no no no your not alone.

Olen selili ja ajan laiali ja mõnutan sama ajal kui laulja laulab, et everybody hurts sometimes.

Sandra tõstab parema käe ja teeb suuga dusssshhhhhhh.

No jah. Seda ma vist ka ülesse ei julge riputada.

Aga miks küll? Miks mitte?

Äkki peaks läbi lugema ja kõik vales asjad ära kustutama?

Ma küsin, et Pääsu et äkki peaks peole minema kuhugile vä Pääsu ütleb, et peole vää?

Änd I will love you beibeeeee. Oooooooolveis. Jajah see lugu algas.

Me oleme maailmameistrid kuulamaks halba muusikat liiga hilisel ajal liiga kõvasti liiga vähestge riietega. 

Tulge ja koputage.

Ja algas järgmine lugu. Eeee… Noh ma tean seda lugu küll. 

Ok ok.

Me oleme kahekesi alasti siin toas ja teeme üksteisele youtubediskot.

Praegu siis were the kids of america.

Ja siis kurat, mul oleks jumala kahju, kui Alari mu sünnipäevale homme ei tuleks.

Sandra parandas just ära sõna amerika americaks.

Ei ma räägin. Õigekiri on oluline.

Või tähendab, kirjutan.

Kell 5 algab ja mina hiljaks ei jääks, kui ma tuleks.

Järgmine lugu pidavat olema ajalooliselt oluline, sest ta räägib sellest ajast kui meie ei olnd sündind veel ütleb Sandra aga on inimesi, kes pidasid elama sellel ajal.

Wind on change. 

No see on loomulikult oluline lugu. Mulle tuleb peamiselt selle looga meelde see, kui me olime… Sandra ütleb, et see on ajalooline… Mulle tuleb sellega peamiselt meelde see, kui mina Marten, Erko, Kaku, Mammu, protestikoerad ja Sören olime rahvusraamatukogu peasissekäigu ees ja laulsime seda laulu. Need, kes mõistsid, läksin närvi meie peale. Need kes kunagi ei olnud mõelnud selle loo sõnade tähenduse peale läksid mööda ja naeratasid meile sõbralikult. 15 minutit hiljem hakkasid venemeelsed õllepudelitega rahvusraamatukogu aknaid sisse peksma ja kumminuiade ja pisargaasiga plastvarususes mehed inimesi laiali peksma. Sellest ajast saadik ei ole rahvusraamatukogu ees enam kergersti ümberlükatavaid prügikaste. Või noh, paljud asjad pole enam samad.

Sting hakkas just laulma, et ta vaatab mind. Sting väitis intervjuus, et isegi ta ema nimetab teda okkaks. Ja veel on ta väitnud, et see laul on segastest omandisuhetest.

80ndad olid veidrad. 

Süüa tahaks.

Meie olemegi naabriterrorist.

In the times…. I was a monkey.

Ma mäletan, et kui kunagi qgsmis sai jõulude ajal inimestele tasuta sõnumeid saata, siis ma saatsin selle pooltele tuttavatele. Keegi ei saanud aru.

So I wanna get it all. Im a loser baby, so why dont you kill me.

Me oleme naabriterroristid.

Heh. Blogsopt sevib ise. Ma ei pea seivimise nuppu vajutamagi.

Ja kas pole naljakas, et ma arvan, et ma ei ole üldse esimene kes selle peale mõelnud on.

Näiteks teine hea asi, mille peale kõik mõtlevad ja keegi ei julge välja öelda on sõda. 

Mina näiteks näen unes tihti sõda. Ma näen seda juba lapsepõlevest saadik aga hiljutisest ajast alates olen hakkanud unes nägema tuumasõda.

Ja nagu selgub, siis ma ei olegi ainukene. 

Hiljuti kõndisime linna peal ja kui kusagilt kostis kõva paugatus, siis Sandra küsis, et kas juba pommitatakse. Ja kui pommitatakse, siis kuhu peituda?

Ja siis ma tulin eile peolt koju ja tänavad olid pimendatud.

No mida vittu? 

Tallinn loodab kokku hoida. Way to go. 

Baby, join me in death. 

We are so young, our life has just begun. Ja need teised sõnad. Together in death. Wont you join me in death. Milline suurepärane sõjalugu.

Me oleme naabriterroristid. 

Pigem terrorist, kui sõjard.

Eike, kes elab korrus allpool väitis, et Siimu sünnipäeval ta oli mõelnud et tuleks ja tooks meile mingit head muusikat.

This life aint worth living, wont you join me in death. Sellist muusikat kuulamegi.

Hiljuti me vaatasime koos või hakkasime vaatama enne magama jäämist Pink Floyidi The Walli ja siis ma mõtlesin selle peale, et kurat kõik oli veel hästi ja mis sellest kõigest sai. Madonna ja U2 võivad rääkida nii palju kui nad tahavad sellest, mis kõik valesti on, aga mitte keegi ei võta neid tõsiselt, sest nende lood tegelikult räägivad muust. Või noh, U2 ei räägi, aga kui Sa selle järgi tantsida saad, siis Sa lülitad need teised mõtlemise kohad välja.

Hei, ma kirjutan gonzostiilis. Purjus peaga. Okok, ei ole gonzostiil, aga siiski. 

Bon Jovi räägib kõlarites südamesse tulistamisest. 

Äkki peaks kusagilt süüa otsima hakkama. 

Ühesõnaga sünnipäev algab kell 5, ma lähen makarone tegema. Pooletunnine blogipostitus on juba. 

Save või publish, save või publish?

Sünnipäev algab kell 5. 

Ma tahtsin teha lühikese sissekande teemal, et sünnipäev algab kell 5. 

Sandra ütleb, et publish. No olgu. 

Sünnipäev algab kell 5.