Üks (eba)õnnestunud kampaania

Ma olen viimastel päevadel mõelnud, et kas nädal aega tagasi ei olnud mitte mingi teine asi, mis mul peas oli ja nüüd on meelest ära läinud, sest teised asjad on pähe tulnud.

Meelde tuli. 

Vastased väitsid, et kampaania maksis 1.5 miljonit.

Keskerakond väitis, et maksis poole vähem ehk siis näiteks 750 000.

750 000 / 5600 = ühe protestija saamine maksis siis umbes 130-260 EEK.

Istun näpp suus ja üritan välja mõelda, et miks see kampaania ei töötanud.

Ainukesed konstruktiivsed tähelepanekud oleks vast:

a) Äkki Keskerakonna valijad ei ole suured internetikasutajad. Või on sama suured internetikasutajad, kui nad on pangaautomaadikasutajad.

b) 5600 allakirjutanut on ilmselt tegelikult väga hea tulemus, arvestades seda, kui suurt külastajate hulka see eeldab. Julgen arvata, et allakirjutanute hulk statistiliselt võis olla umbes 1-10% lehe külastajatest (Loomulikult võiks selle kusagilt välja uurida) ja see tähendab, et lehte võis külastada näiteks 50 000 – 500 000 inimest. Mis pole juba paha. Või noh. 50 000 külastust on väga minimaalne pakkumine ma usun.

(

jah ma saan aru, et eesti kontekstis väita 50 000 – 500 000 inimest on vä naljakas.

Ok. Oletame et lehte külastas alates 50 000st inimesest, aga ma arvaks, et see läheb pigem 150 000 – 200 000 kanti. 

)

Ilmselt võib näpu suust välja võtta ja arvata, et:

a) Sellisele keerukale protestile lihtsalt on raskem alla kirjutada, kui suvalisele petitsioonile.

b) Puudu oli konkreetne sõnum.

Ehk siis statistiliselt oleks kampaania töötanud paremini, kui sõnum oleks olnud ainult et “Ansip astu tagasi”.

Ehk sel puhul oleks saadud äkki 20 000 – 30 000 häält.

Aga praegused allkirjad on siis nagu… ausamad?

Statistika imemaailm.

“Ära palu inimestel mõtelda”