Tempora o, mores ooooooo
February 28, 2009 / 12:48 pm / arhiiv,blogspot,Uncategorized,vana hea minevikÄrkasin ja tundsin veidrat tunnet õhus.
Tundsin, justkui hakkaksin konservatiivseks muutuma.
Noh esiteks eks ole, tänane päevaplaan näeb ette toa koristamist ja jooksma minemist.
Igaüks kes mind reaalselt teab tänasel päeval, oskab selle koha peal muiata.
Ja ma ei tea, kust kohast, aga kui ma hommikul üles ärkasin, siis esimene mõte minu peas oli, et kuradi biitnikud, vaadake, kuhu me teie vabaduseihalusega välja oleme jõudnud. Selline maailm siis.
Ja eksole, igaüks kes mind reaalselt teab tänasel päeval, oskab selle koha peal muiata.
Ja siis ma läksin ajalehte lugema ja nägin sellist pilti:
Esiteks eksole. Ma olen lõpetanud keskkooli, mille lõpueksamite kõrgeim keskmine oli umbes 55, aga ikkagi saan ma aru, et
a) Selles lauses on stiiliviga
b) Ja isegi, kui ei oleks stiili viga, siis “lumi sadas täie hooga teele” võib toimetaja oma blogis kirjutada, mitte suure lehe internetiesikaanel.
c) Ja juhul kui toimetaja mõtles hoopis, et “Tartu võitleb täie hooga”, siis vaata punkti b.
Ma arvan, et kõik see paranoia on eilse peo tagajärg.
Pidu algas sellega, et sõdurist teatritehnik seletas täiesti tõsise näoga, kuidas CSI Miami filmis võetakse pidevalt püssirohujälgesid vale käe pealt, kuna paremakäelisel inimesel jäävad püstoliga tulistades püssirohujäljed parema käe peale ja vintpüssiga tulistades vasaku käe peale.
Ja pidu lõppes sellega, et kuna Päär oli võidelnud välja oma tee makini, siis me kuulasime magusat herbiemuusikat, takt ja sekund ning samal ajal tegelesin mina umbes 2 aastase poisiga, kes oli emaga koos linna peale kaasa võetud.
Ja pidu lõppes sellega, et kuna Päär oli võidelnud välja oma tee makini, siis me kuulasime magusat herbiemuusikat, takt ja sekund ning samal ajal tegelesin mina umbes 2 aastase poisiga, kes oli emaga koos linna peale kaasa võetud.
Poiss ütles – “anna raamat”. Ma küsisin, et milline.
Poiss ütles – “päkapikkudega”. Võtsin raamatu.
Poiss ütles – “loe”. Lugesin.
Poiss ütles – “mängime klaverit”. Mängisime.
Poiss ütles – “anna jänes”. Ma ütlesin, et ma ei saa, poiss magab jänese all.
Poiss ütles – “anna jänes”. Ma ütlesin, et ma ei saa, poiss magab jänese all.
Karl ärkas üles ja nägi, kuidas püsimatu kaheaastane üle tema näo ronib.
Karl naeratas. Ma tõstsin poisi ära.
Poiss ütles – “tahan jänest”.
Ma ütlesin, et ei saa jänest, kuna jänes on lakke riputatud.
Poiss ütles – “tahan jänest”.
Ma ütlesin, et jänest ei saa alla võtta. Jänest saab kiikuma panna, kui vaja.
Poiss ütles – “tõsta”.
Ma siis tõstin.
Karl naeratas. Ma tõstsin poisi ära.
Poiss ütles – “tahan jänest”.
Ma ütlesin, et ei saa jänest, kuna jänes on lakke riputatud.
Poiss ütles – “tahan jänest”.
Ma ütlesin, et jänest ei saa alla võtta. Jänest saab kiikuma panna, kui vaja.
Poiss ütles – “tõsta”.
Ma siis tõstin.
Karl avas silmad ja muigas. Mängis pehme muusika
“If You continue to burn down the herbs, were gonna burn down the the cane fields”.
Mitte väga palju Karli silmadest kõrgemal siplesid väikesed jalad, mis kuulusid 2 aastasele poisile, kelle Martin oli üles tõstnud et ta saaks nurka poodud jänese topist edasi-tagasi kiikuma panna.
