kunst ja kommerts Väike-Ameerika Hääle eeskujul

Saime hiljuti valmis Väike-Ameerika Hääle 3nda numbri.

Mõtlesin, et miks mul võiks olla väga raske teha sama läbimõeldud kujundusega lehte tellimise peale mingi eksisteeriva ajalehe jaoks.

Iseenesest ei takista mind ilmselt mitte midagi, peale ajapuuduse ja ajapuuduse vastu aitab ilmselt suur raha, mida selle töö eest makstaks.

Samas suurt raha ilmselt keegi mulle veel ajalehe kujundamise eest maksma ei hakka.
Esiteks kuna kujundajatele üldse makstakse kehvasti ja teiseks ei ole ma üleüldiselt ilmselt väga tunnustatud ajalehekujundaja – see on ainukene ajaleht, mille ma enda teada oma elus kujundanud olen.

(Kujundajatele üldse makstakse üsna nukralt – hiljuti kuuldud näide sellest, kuidas ühe tundmata jäävaks sooviva portaali tehnilisse arendusse kulutati mitmetesse miljonitesse ulatuvad rahasummad ja selle sama portaali üldkujundus (mis on ainukene, mida külastajad siis näevad) näeb välja nagu kujundajale oleks viis tuhat krooni makstud, on ilmekas näide.)

Seega läheb Väike-Ameerika Hääl antud hetkel oma kujunduse ja ka kogu muu teostusega kindlalt kunstivaldkonda, sest ei mina ega Merit ega keegi teine ei saa selle töö eest mingit raha ja meie ainus rõõm on ilmselt – tegemiserõõm.

Ajaleht, kui kunstiteos. Siis.

Ajalehe sisse on muide kirjutad Henri Laupmaa poolt välja mõeldud hunnitu lause “Selle ajalehe tegemisel haavati võimalikult vähe päris ajakirjanikke”

Juhhuu. Nüüd ma olen siis ka ajalehekunstnik.