Uusi neidsamuseid on vaja

Kes veel ei teadnud, siis Martin Sookael, Jaanika Juhanson, Renate Valme ja Aleksander Eelmaa teevad koos etendust nimega “Sümfoonia kolmele dirigendile, laval üks viiul”

Istusime Aleksandriga kohvikus ja arutlesime, et millega me üldse tegeleme ja miks see nii raske on?

Jõudsime järeldusele, et vana näitleja nö “töövahendid” ja rõhuasetused on hoopis midagi muud, kui noortel näitlejatel ja tantsijatel.

Võib ju küsida küll, et kas see tuli meie jaoks siis üllatusena või midagi, aga tuli küll. Sest need erinevused on palju suuremad, kui me eales oleks arvanud.

Näiteks. Kui näitlejal on ülesanne laval, et “tõuse toolilt”, siis tal on selle teostamise jaoks olemas üsnagi kindel kogumik “reegleid”, kuidas seda teostada. Üks sellistest on näiteks see, et “kõigepealt liigu kogu oma ülakehaga tahapoole, siis lükka oma keharaskus kätega käetugedelt ülesse, siis see on loomulik”. Sest tavaliselt situatsioonis, kus saalitäis publikut Sind vahib, siis tavaliselt ei käituta väga loomulikult.

Nüüd. Iga muudatus nendes reeglite kogumikus nõuab harjumist, sest on midagi uut ja abstraktset. Umbes nagu “Phnum Penh” põhikooli geograafia õpikus – Sa võid küll meelde jätta, et selline koht on olemas Kambodzas, aga Sa ise pole seal kunagi käinud ja Sul ei ole seda mitte millegagi siduda. See on abstaktne ja nõuab õppimist ja proovimist.

Järelikult. Paistab, et me õpetame vana karu tantsima.

Aga siin on üks aga õnneks. Vana karu juba näidelda oskab.

Üks võimalus oleks, kui me kasutame tema nö “näitleja töövahendite laegast” ja teeme sellest midagi koreograafi, lavastaja ja videokunstniku vaatevinklist. Ainult, et siis ta ilmselt oleks sõnateatri etendus ja lisaks – ega mina ja Renate seda töövahendite laegast eriti hästi ei tunne ja Aleksandril on kindlasti targematki teha, kui olla meie jaoks inimkatsevahend.

Kuigi – kuidagi teisiti rütmistatud argielu liigutused tundub ka juba midagi täitsa maitsvat.

Renate sõnastas meie ühe eesmärgi alguses väga ilusasti – et oleks tanstuetendus, aga laval ei oleks see kes seal pea alati on – noor tüdruk või noor poiss, kes on aastaid õppinud nö tantsija töövahendeid.

Seega – meie võimalused on, et kas õpetada kähku Sassile spagaadi hüppamine selgeks või mõelda välja nö uued töövahendid. Ehk siis luua sümfoonia näitleja ja tantsija töövahendite vahel.

Peas vähe ehmatavalt kummitamas natukene Konstantin Gavrilovich Trepliovi “Uusi vorme on vaja”, sain paremini aru, miks selle etenduse tegemine raskem on, kui alguses paistis.

Hea uudis on, et me nüüd teame peamini millega täpselt me tegeleme ja et me oleme selleks tööks valmis ja et see tundub meile isegi huvitav.

Etendus lükkus sügisesse.