Käib töö ja hobi koos

Ma olen avastanud, et mul on uus hobi – programmeerimine.
Neile, kes arvasid, et ma olen programmeerija, need on kogu aeg eksinud. Lihtsalt naljakas on, kui inimesed arvavad, et Sa igasugu asju tead ja seetõttu ma pole seda väga tihti lahti seletanud.

Tegelikult, mis kodulehtedesse puutub, siis sellel tööl on tegelikult kaks erinevat spetsiifikat (väga laias laastus muidugi). On need inimesed, kes niiöelda kirjutavad HTMLi ja on need, kes niiöelda programmeerivad.

HTMLi kirjutamine on see, et kui Sa võtad ühe pildi kodulehest ja kirjutad selle ümber koduleheks.
Kuna ma ei ole selle töö konveiermeetodiga kokku puutunud, siis ma ise ei ole näinud, aga räägitakse, et mõningatel juhtudel joonistavad selle esialgse pildi – et vot sellise kodulehe teeme, kas teile meeldib – valmis veel eraldi kujundajad.

HTMLi kirjutamine on umbes laias laastus midagi sarnast, nagu Wordi dokumendi kujundamine, ainult Sa mitte ei ütle arvutile, et see tekst ja ei vajuta bold nuppu, vaid Sa kirjutad näiteks sellise rea koodi:


<b>selline tekst</b>


<b> tähendab, et bold hakka nüt ja </b> tähendab, et bold nüt lõpe.

Loomulikult on ka igasuguseid programme, mis nagu Wordki, selle töö ise ära teevad. Ainult et nende probleem kipub mõnikord olema, et nad kirjutavad sinna koodile ka igasugust joga juurde. Mis on täiesti OK, kui tegemist on väikese kodulehega, aga suhteliselt tüütu, kui Sa pead hiljem seal koodi sees sobrama ja tüütu ka siis kui midagi läheb viltu ja Sul pole õrna aimugi, misasi see on.

Aga igastahes – HTMLi kirjutamine pole programmeerimine vaid oskus teada peast ühte salakeelt ja seda kuidas erinevad salakeele sõnad erinevates browserites töötavad. Siinkohal tahaksin ära märkida, et veebiehitaja seisukohalt on Internet Explorer nõme browser.

Aga programmeerimine.
Programmeerimine laias laastus on arvuti või serveri sisse mingite eesmärgiliste tsüklite tekitamine ja ohjamine. Assaraks, mis lause. ITinstituut, siit ma tulen.

Programmeerimine näeb välja kui midagi sellist:


$i = 1;
while ($i < 10) {
echo "<b>selline tekst</b>";
$i++;
}


See lause kirjutab boldis kirjutatud teksti korraga 10 korda järjest.

Ja kui Sa unustad sinna $i++; kirjutamast, siis jookseb midagi kusagil kokku. Või näiteks, kui kirjutad $i+1; nagu mina just proovisin, kui ma tahtsin teada, kas niimoodi ka töötab, et teil oleks lihtsam aru saada, jookseb ka kusagilt midagi kokku. Arvuti hakkas kohutavat häält tegema.

Ja kui Sa kogemata kirjutad hoopis $i++ ehk siis ilma semikoolonita, siis mõnikord arvuti ei näita midagi ja mõnikord ütleb et selles reas on miski valesti.

Ja seda, kas õige oleks for, või while ja kuidas neid täpselt kasutatakse, pidin ma ikkagi igaks juhuks manuaalist üle piiluma. See loopide teema on ikka vähe raske. If ja else tulevad palju kergemini.

Ja see kõik kokku tähendab, et seda kõike on palju raskem õppida. Matemaatika imemaailm.

Niisiis, kuhu ma jõuda tahtsin, on see et, mulle meeldivad laused, kus on palju komasid. Või tegelikult see, et programmeerimine, kui selline on mulle alati väga palju huvi pakkunud, aga pähe pole mahtunud.

Ja nüüd siis – seitse aastat pärast esimesi katsetusi, tundub mulle, et ma peaaegu juba oskan midagi. Kõik see sai alguse sellest, kui ma avastasin, et programmeerijad ei viitsi mu poolt disainitud asju pahatihti lõpuni viimistleda ja niimoodi pidin ma ise koodi vahele piiluma ja muudatusi tegema.

Mida Andres ei viitsi, seda mina õpin. Järelikult.

Täna ma avastan, et ma kirjutan juba meeletult suurt programmi ja kasutan funktsioone ja puha. Ja ei jonninudki enam nii palju selle pärast, et arvuti arvates hakkavad arvud 0-st. See on oluline koht seal, kus Sa ütled, et mingi jada esimesed kaks väärtust on näiteks kass ja koer. Siis arvuti arvab, et null on kass ja üks on koer.

Siin on minu kirjutatud lokaliseerimisfunktsioon:

Tegelikult andis mulle inspiratsiooni selle kõige kirjutamiseks hoopis üks teine funktsioon, mis näeb välja nagu räige jälkus, aga ma ei osanud seda kuidagi teisiti kirjutada. Argo ütleks kindlasti, et see on perse kaudu hammaste pesemine. Aga ikkagi. Vähemalt mitte hardcoded, kuigi hardcodetuna oleks see kõik palju lühem. Põhimõtted on ju olulised ja need noh, põhi… need… väärtused.

Aga, et miks siis töö ja hobi koos – See on ilmselt selle pärast, et viimased ja järgmised nädalad teenin ma põhiosa oma rahast, tehes tööd mida ma ei oska, aga mis mulle väga palju huvi pakub. Intriiging. Ja kui Mari-Liis päriselt ka siia maani on viitsinud kaasa lugeda, siis ma märgin igaks juhuks ära, et see võtab mul nii kaua aega, et odavam oleks kohvikus pirukaid müüa.

Aga põnev. Noh. Põnev.

Räägib Martin, kes 4 tundi tagasi tuli Külaliste plaadiesitluskontserdilt levika asemel koju programmeerima.