Autoplay

- “Risto? Hei kuule kas ma homme Su peole plaate mängima saan tulla?”
See on see, kui Sa ei taha peo korraldajale helistada üks päev enne pidu ja küsida, et kas ta Sind listi saab panna.
- “A oot? Kesse on?”
- “Martin Sookael”
- “Aaa. Oo Tsau. Kuule helista homme hommikul üle, mul praegu segane”

Reede hommikul ma helistasin ja Risto ei võtnud vastu ja no eks ma natukene arvestasin ka sellega. Mina tavaliselt hammustan inimestel pea otsast ära kui nad viimasel hetkel sellise jutuga tulevad.

Kuna ma olin terve nädala korralikult tööd teinud iga päev ja öö, siis ma otsutasin, et vot täna joon purju ennast. Läksin kella kuueks koju, käisin dushi all, panin maki täie jõuga üürgama, istusin aluspükste väel diivanil, hakkasin pokaalist jäägermeistrit trimpama ja kritseldasin paberit.

Vahepeal tantsisin toas aluspükste väel ringi, keetsin teed ja laulsin Madonnat kaasa. Like a prayer oli üks mu lemmiklugudest keskkoolis mingil aastal, ma kuulasin seda igal hommikul enne kooli minekut Eesti Spordigümnaasiumi ühiselamus.

Kella 8ks jõudis Ann kohale, siis tulid Johannes ja Anatoli. Tegime Jägermeistrile otsa peale ja kella kümneks tellisime omale takso. Sõitsime Statoili ette, keegi läks raha võtma ja Johannes hakkas oma reklaamihäälega ütlema:

- “Kabanoss nüüd ka ilma saiata”.

Teate seda häält, mida raadios tehakse?

“KABAnoss NÜüd Ka ILllmMa SAIata”.
Johannes on hõbedase kõriga väljaõppinud näitleja. Kõigil oli väga vahva. Kuradi külm oli ainult.

Seisime Polymeri trepil suurel rahvahulga sees ja Risto rippus korrus kõrgemal üle käsipuu, vehkis kätega ja hüüdis
- “SA OLED LISTIS. VIIMASENA”
Vaatasin vasakule ja paremale ja sain aru, et ta räägib minuga. How Nice.

Vaatasime siis turvamehega listi ja no mitte kusagil mu nime ei leia ja siis lõppude lõpuks piilusime esinejate nimekirja ja kas Sa näed. Ma olin esineja, nagu selgus.

Üleval Risto rääkis, et jajah, kell 2 lähed peale ja mängid kõige viimasena.

Hehe. Ma pole pool aastat isegi kuulanud oma plaate või no mitte pool aastat aga neli kuud, sest vahepeal ma olin ära kaks kuud ja enne ja pärast seda polnud aega tegeleda selle kõigega.

Aga noh. Mitte kunagi ei tohi “ei” ütelda huvitavatele, ent mitte väga ebatervislikele situatsioonidele.

Võtsin takso ja käisin kodust läbi ja võtsin ühe osa plaate ja siis läksin kontorist läbi ja võtsin teise osa plaate. Võtsin näiteks Cure, Ramonesi, Sex Pistolsi, Joy Divisioni, JMKE, Animalsi, Franz Ferdinandi jne plaate. Vaatasin, et jõuluingel oli minu laua peale pannud Birgit Õigemeele uue plaadi.

Sõitsin tagasi ja arvutasin kokku, et kui üks pilet oli 150 EEK ja taksosõit oli 200 EEK, siis ma hoidsin 100 EEK kokku, kuna olin lubanud ka Annile pileti osta.

Ja siis läks aeg üha edasi ja üha rohkem udusemaks.

Arvutasin järgmisel hommikul kokku, et ma evin oma väidetavalt kahetunnisest settist kuute mälestust:

1. Kuna mul ei ole 2te tundi väga head ühes stiilis muusikat, siis ma otsustasin, et ma alustan täie paueriga üldisele pertseptsioonile kaheldava väärtusega muusikast. Et umbes pooled ära läheksid saalist, sest esimesed kolmveerand tundi ma niikuinii ei ole väga hea. Küll nad lõpus tagasi tulevad. Ja plaan oli mul väga selge. Kui Daria & Cool lõpetavad, siis ma tekitan vaikuse, siis võtan taskust sigareti, panen selle huultele, tõstan välgumihkli ja siis nagu mulle tuleks meelde ja siis ma vajutan play nuppu ja algab Madonna “Like a prayer”.

Kõik läks täpselt plaani järgi, kui välja arvata see, et kõik inimesed hakkasid tantsima ja mitte keegi ei läinud ära.

See hirmutas mind vist ära või midagi, igaljuhul

2. mälestus number 2 on see, kuidas ma lasen suhteliselt aeglast muusikat (MIA – $20) 2 korda kiiremini kui ilus on.

3. mälestus number kolm on see, et Johannes oli mu taustatantsija.

4. mälestus number neli on see, et kui ma lõpuks hea muusikani jõudsin ja sain tempo peale panna, siis Franz Ferdinandi esimese loo peale hüppas keegi naine juhtmetesse ja poolel korrusel läks eleketer ära. Naine jäi õnneks terveks. Viimane kord kui ma plaate mängisin läks ka elekter ära, aga see oli õnneks täpselt 20 sekundit enne viimase loo lõppu nii et järgmine diskor sai rahulikul alustada pärast 5 minutilist elektrikupausi.

5. mälestus number viis on see, et ma tuterdan mööda pimedat ruumi ringi ja otsin kedagi, kes lukkus elektrikapile ligi saaks.

6. mälestus number kuus on see, et ma mängin jälle muusikat ja inimesed tantsivad ja Johannes magab lava peal.

Seitsmes asi tuli mul hiljem meelde, et ilmselt ma lasksin wonderwalli mingi hetk, sest ma kuulsin seda kusagil ja midagi nagu koitis.

Taavet ütles, et muidu oli äge disko olnd, a ma olin suht sitta muusikat lasknud.

Enivei. Mõtlesin, et kas peaks esinejanimeks võtma kas DJ Meelespea või DJ Autopiloot.