Selle asemel, et hirmus hindu tõsta, tuleks hindu hoopis alandada või vähemalt hoida samal tasemel, sest inimesed käituvad praegu sama moodi nagu firmad – nad tahavad ka raha kokku hoida ja lähevad kohtadesse, kus nad seda teha saavad.

Lähim näide praegu minu jaoks on Hotell Baronsi restoran Margarita, kus jätkuvalt on võimalik saada päevapraad + vesi + kohv kätte 50 krooni eest. Vanalinnas saab selle raha eest kõhu täis veel ainult McDonaldsis.

Ja iga päev, kui ma Baronsis käin, näen ma seal üha rohkem ja rohkem inimesi.

Tere, Sven

Viin teoks oma ammuse unistuse ja kirjutan valija kirja oma rahvasaadikule.
Kuna mina olen valija ja Teid ma valin, siis järelikult kirjutan Teile.

Minu küsimus oleks:

Kas teie erakonnakaaslase Peeter Kreitzbergi sügisesed väljaastumised Kultuurkapitali süsteemi kritiseerimiseks on ühes liinis erakonna üldise poliitikaga või lihtsalt ühe inimese arvamusavaldus?

Pikki silmi kasvõi lühikest vastust oodates,
Martin Sookael,
valija

–
Ootan juba mitu päeva vastust ja annan teada, kui too tuleb.

Leidsin oma arvutist sellise programmi nagu Dictionary.
Istus omaette lihtsalt seal Applicationi folderis.

Sisaldab enda sees:
New Oxford American Dictionary,
Oxford American writers Thesaurus,
Apple Dictionary,
Japanese,
Japanese-English,
Japanese Synonyms,
Wikipedia

Jaapani teema peab preferencide alt aktiveerima.
Wikipedia otsib neti kaudu wikipedia serverist, aga ta on kohati isegi mugavam kui päris Wikipedia.

Dictionary ja Thesaurus on täielikult saadaval ka siis, kui arvuti pole netti ühendatud.

Juhhuu!

- “Risto? Hei kuule kas ma homme Su peole plaate mängima saan tulla?”
See on see, kui Sa ei taha peo korraldajale helistada üks päev enne pidu ja küsida, et kas ta Sind listi saab panna.
- “A oot? Kesse on?”
- “Martin Sookael”
- “Aaa. Oo Tsau. Kuule helista homme hommikul üle, mul praegu segane”

Reede hommikul ma helistasin ja Risto ei võtnud vastu ja no eks ma natukene arvestasin ka sellega. Mina tavaliselt hammustan inimestel pea otsast ära kui nad viimasel hetkel sellise jutuga tulevad.

Kuna ma olin terve nädala korralikult tööd teinud iga päev ja öö, siis ma otsutasin, et vot täna joon purju ennast. Läksin kella kuueks koju, käisin dushi all, panin maki täie jõuga üürgama, istusin aluspükste väel diivanil, hakkasin pokaalist jäägermeistrit trimpama ja kritseldasin paberit.

Vahepeal tantsisin toas aluspükste väel ringi, keetsin teed ja laulsin Madonnat kaasa. Like a prayer oli üks mu lemmiklugudest keskkoolis mingil aastal, ma kuulasin seda igal hommikul enne kooli minekut Eesti Spordigümnaasiumi ühiselamus.

Kella 8ks jõudis Ann kohale, siis tulid Johannes ja Anatoli. Tegime Jägermeistrile otsa peale ja kella kümneks tellisime omale takso. Sõitsime Statoili ette, keegi läks raha võtma ja Johannes hakkas oma reklaamihäälega ütlema:

- “Kabanoss nüüd ka ilma saiata”.

Teate seda häält, mida raadios tehakse?

“KABAnoss NÜüd Ka ILllmMa SAIata”.
Johannes on hõbedase kõriga väljaõppinud näitleja. Kõigil oli väga vahva. Kuradi külm oli ainult.

Seisime Polymeri trepil suurel rahvahulga sees ja Risto rippus korrus kõrgemal üle käsipuu, vehkis kätega ja hüüdis
- “SA OLED LISTIS. VIIMASENA”
Vaatasin vasakule ja paremale ja sain aru, et ta räägib minuga. How Nice.

Vaatasime siis turvamehega listi ja no mitte kusagil mu nime ei leia ja siis lõppude lõpuks piilusime esinejate nimekirja ja kas Sa näed. Ma olin esineja, nagu selgus.

Üleval Risto rääkis, et jajah, kell 2 lähed peale ja mängid kõige viimasena.

Hehe. Ma pole pool aastat isegi kuulanud oma plaate või no mitte pool aastat aga neli kuud, sest vahepeal ma olin ära kaks kuud ja enne ja pärast seda polnud aega tegeleda selle kõigega.

Aga noh. Mitte kunagi ei tohi “ei” ütelda huvitavatele, ent mitte väga ebatervislikele situatsioonidele.

Võtsin takso ja käisin kodust läbi ja võtsin ühe osa plaate ja siis läksin kontorist läbi ja võtsin teise osa plaate. Võtsin näiteks Cure, Ramonesi, Sex Pistolsi, Joy Divisioni, JMKE, Animalsi, Franz Ferdinandi jne plaate. Vaatasin, et jõuluingel oli minu laua peale pannud Birgit Õigemeele uue plaadi.

Sõitsin tagasi ja arvutasin kokku, et kui üks pilet oli 150 EEK ja taksosõit oli 200 EEK, siis ma hoidsin 100 EEK kokku, kuna olin lubanud ka Annile pileti osta.

Ja siis läks aeg üha edasi ja üha rohkem udusemaks.

Arvutasin järgmisel hommikul kokku, et ma evin oma väidetavalt kahetunnisest settist kuute mälestust:

1. Kuna mul ei ole 2te tundi väga head ühes stiilis muusikat, siis ma otsustasin, et ma alustan täie paueriga üldisele pertseptsioonile kaheldava väärtusega muusikast. Et umbes pooled ära läheksid saalist, sest esimesed kolmveerand tundi ma niikuinii ei ole väga hea. Küll nad lõpus tagasi tulevad. Ja plaan oli mul väga selge. Kui Daria & Cool lõpetavad, siis ma tekitan vaikuse, siis võtan taskust sigareti, panen selle huultele, tõstan välgumihkli ja siis nagu mulle tuleks meelde ja siis ma vajutan play nuppu ja algab Madonna “Like a prayer”.

Kõik läks täpselt plaani järgi, kui välja arvata see, et kõik inimesed hakkasid tantsima ja mitte keegi ei läinud ära.

See hirmutas mind vist ära või midagi, igaljuhul

2. mälestus number 2 on see, kuidas ma lasen suhteliselt aeglast muusikat (MIA – $20) 2 korda kiiremini kui ilus on.

3. mälestus number kolm on see, et Johannes oli mu taustatantsija.

4. mälestus number neli on see, et kui ma lõpuks hea muusikani jõudsin ja sain tempo peale panna, siis Franz Ferdinandi esimese loo peale hüppas keegi naine juhtmetesse ja poolel korrusel läks eleketer ära. Naine jäi õnneks terveks. Viimane kord kui ma plaate mängisin läks ka elekter ära, aga see oli õnneks täpselt 20 sekundit enne viimase loo lõppu nii et järgmine diskor sai rahulikul alustada pärast 5 minutilist elektrikupausi.

5. mälestus number viis on see, et ma tuterdan mööda pimedat ruumi ringi ja otsin kedagi, kes lukkus elektrikapile ligi saaks.

6. mälestus number kuus on see, et ma mängin jälle muusikat ja inimesed tantsivad ja Johannes magab lava peal.

Seitsmes asi tuli mul hiljem meelde, et ilmselt ma lasksin wonderwalli mingi hetk, sest ma kuulsin seda kusagil ja midagi nagu koitis.

Taavet ütles, et muidu oli äge disko olnd, a ma olin suht sitta muusikat lasknud.

Enivei. Mõtlesin, et kas peaks esinejanimeks võtma kas DJ Meelespea või DJ Autopiloot.

Käisin Suur-Karja tänava peal suitsetamas.

Vaatasin 122 000 kroonist Vertu Ferrari mobiiltelefoni. Mõtlesin, et minu telefon oli kahe aasta eest 121 500 krooni odavam.

Suitsetasin ainult pool suitsu ära ja mõtlesin, et kuna üks suits maksab 2 krooni, siis just praegu ma suitsetasin ainult ühe krooni eest.

Sinnasamasse tänavanurka on sodiks visatud pooleliitrine Laua viina pudel, punane pudelikael püsti nagu paugutaja. Tavaliselt ju jõulude ajal kõik juba paugutavad.

Ma olen peaaegu järje peale saanud oma vabakutselisusega. Ei lähe enam nädala sees baaridesse ja seetõttu olen nädala sees iga hommik töövalmis ja töötan iga öö ja ärkan millal sobib.

Kõige raskem on hoiduda sellest, et õhta linna peale ei läheks, sest see võib pikale minna või rohkema kui ühe õllega on ka väga raske programmeerida või ka üldse midagi muud teha mul. Ma ei saa arvutitest enam üldse aru siis. Ehk siis moraal on see, et ma ei saa eriti niisama hängida nädala sees õhtul, kui ma tahan veel tööd teha hiljem.

Nii, et õhtutega tuleb ettevaatlik olla. Ja see mul juba õnnestub.

Kõige mugavam päevaplaan, mis ma leidnud olen, on see, et käin hommikut söömas Uue Maailma seltsimajas, käin seal internetis ja siis lähen oma pommivarjendisse tööd tegema. Pommivarjendis pole internetti muide. Töö käib palju kiiremini. Ja siis kella seitsmeks seltsimajja sööma jälle. Seal saab iga õhtu kell seitse väga hästi süüa. Seal peab ainult ettevaatlik olema, et mitte juttu rääkima ja õlut jooma jääda. Ja siis koju tööle ja töötan kella kahe või kolmeni, kui aju hakkab lõõtspilli mängima.

Nii ka üleeile ja eile. Täna siis ärkasin kell 11. Lugesin raamatut kella 11.30ni ja siis panin riidesse ja tulin seltsimajja hommikusöögile kella 12ks. Hommikusöögiks oli praetud muna peekoniga. Pluss salat, pluss parmesanijuust, pluss vutimuna. Pluss piim. Aga piima ei joonud keegi, sest lauda maandus Ardo koos sünnipäevast üle jäänud shampanjapudeliga.

Jõime shampanja ära. Erko küsis, et noh, et nüüd siis hakkame Vana Tallinnat jooma?

Jõime pitsitäie Vana Tallinnat. Seletasime coachsurferitest hiinlastele, et see on Eesti traditsiooniline hommikune vitamiinijook lastele. Erko pani oma pokaali kogemata liiga tormakalt käest ja pokaali alus tuli ära.

- “Fuck”

Ardo ütles, et muideks, “fuck” tuleb ladina keelsest sõnast “fuckere”, mis originaalis tähendab “tegema”. Ja Erko ütles, et jajah,

- “This morning I woke up, and started fucking things and then i came to the kitchen and started to fuck the breakfast and now when we have finished breakfast, we can all go and fuck ourselves.”

Ma olen avastanud, et mul on uus hobi – programmeerimine.
Neile, kes arvasid, et ma olen programmeerija, need on kogu aeg eksinud. Lihtsalt naljakas on, kui inimesed arvavad, et Sa igasugu asju tead ja seetõttu ma pole seda väga tihti lahti seletanud.

Tegelikult, mis kodulehtedesse puutub, siis sellel tööl on tegelikult kaks erinevat spetsiifikat (väga laias laastus muidugi). On need inimesed, kes niiöelda kirjutavad HTMLi ja on need, kes niiöelda programmeerivad.

HTMLi kirjutamine on see, et kui Sa võtad ühe pildi kodulehest ja kirjutad selle ümber koduleheks.
Kuna ma ei ole selle töö konveiermeetodiga kokku puutunud, siis ma ise ei ole näinud, aga räägitakse, et mõningatel juhtudel joonistavad selle esialgse pildi – et vot sellise kodulehe teeme, kas teile meeldib – valmis veel eraldi kujundajad.

HTMLi kirjutamine on umbes laias laastus midagi sarnast, nagu Wordi dokumendi kujundamine, ainult Sa mitte ei ütle arvutile, et see tekst ja ei vajuta bold nuppu, vaid Sa kirjutad näiteks sellise rea koodi:


<b>selline tekst</b>


<b> tähendab, et bold hakka nüt ja </b> tähendab, et bold nüt lõpe.

Loomulikult on ka igasuguseid programme, mis nagu Wordki, selle töö ise ära teevad. Ainult et nende probleem kipub mõnikord olema, et nad kirjutavad sinna koodile ka igasugust joga juurde. Mis on täiesti OK, kui tegemist on väikese kodulehega, aga suhteliselt tüütu, kui Sa pead hiljem seal koodi sees sobrama ja tüütu ka siis kui midagi läheb viltu ja Sul pole õrna aimugi, misasi see on.

Aga igastahes – HTMLi kirjutamine pole programmeerimine vaid oskus teada peast ühte salakeelt ja seda kuidas erinevad salakeele sõnad erinevates browserites töötavad. Siinkohal tahaksin ära märkida, et veebiehitaja seisukohalt on Internet Explorer nõme browser.

Aga programmeerimine.
Programmeerimine laias laastus on arvuti või serveri sisse mingite eesmärgiliste tsüklite tekitamine ja ohjamine. Assaraks, mis lause. ITinstituut, siit ma tulen.

Programmeerimine näeb välja kui midagi sellist:


$i = 1;
while ($i < 10) {
echo "<b>selline tekst</b>";
$i++;
}


See lause kirjutab boldis kirjutatud teksti korraga 10 korda järjest.

Ja kui Sa unustad sinna $i++; kirjutamast, siis jookseb midagi kusagil kokku. Või näiteks, kui kirjutad $i+1; nagu mina just proovisin, kui ma tahtsin teada, kas niimoodi ka töötab, et teil oleks lihtsam aru saada, jookseb ka kusagilt midagi kokku. Arvuti hakkas kohutavat häält tegema.

Ja kui Sa kogemata kirjutad hoopis $i++ ehk siis ilma semikoolonita, siis mõnikord arvuti ei näita midagi ja mõnikord ütleb et selles reas on miski valesti.

Ja seda, kas õige oleks for, või while ja kuidas neid täpselt kasutatakse, pidin ma ikkagi igaks juhuks manuaalist üle piiluma. See loopide teema on ikka vähe raske. If ja else tulevad palju kergemini.

Ja see kõik kokku tähendab, et seda kõike on palju raskem õppida. Matemaatika imemaailm.

Niisiis, kuhu ma jõuda tahtsin, on see et, mulle meeldivad laused, kus on palju komasid. Või tegelikult see, et programmeerimine, kui selline on mulle alati väga palju huvi pakkunud, aga pähe pole mahtunud.

Ja nüüd siis – seitse aastat pärast esimesi katsetusi, tundub mulle, et ma peaaegu juba oskan midagi. Kõik see sai alguse sellest, kui ma avastasin, et programmeerijad ei viitsi mu poolt disainitud asju pahatihti lõpuni viimistleda ja niimoodi pidin ma ise koodi vahele piiluma ja muudatusi tegema.

Mida Andres ei viitsi, seda mina õpin. Järelikult.

Täna ma avastan, et ma kirjutan juba meeletult suurt programmi ja kasutan funktsioone ja puha. Ja ei jonninudki enam nii palju selle pärast, et arvuti arvates hakkavad arvud 0-st. See on oluline koht seal, kus Sa ütled, et mingi jada esimesed kaks väärtust on näiteks kass ja koer. Siis arvuti arvab, et null on kass ja üks on koer.

Siin on minu kirjutatud lokaliseerimisfunktsioon:

Tegelikult andis mulle inspiratsiooni selle kõige kirjutamiseks hoopis üks teine funktsioon, mis näeb välja nagu räige jälkus, aga ma ei osanud seda kuidagi teisiti kirjutada. Argo ütleks kindlasti, et see on perse kaudu hammaste pesemine. Aga ikkagi. Vähemalt mitte hardcoded, kuigi hardcodetuna oleks see kõik palju lühem. Põhimõtted on ju olulised ja need noh, põhi… need… väärtused.

Aga, et miks siis töö ja hobi koos – See on ilmselt selle pärast, et viimased ja järgmised nädalad teenin ma põhiosa oma rahast, tehes tööd mida ma ei oska, aga mis mulle väga palju huvi pakub. Intriiging. Ja kui Mari-Liis päriselt ka siia maani on viitsinud kaasa lugeda, siis ma märgin igaks juhuks ära, et see võtab mul nii kaua aega, et odavam oleks kohvikus pirukaid müüa.

Aga põnev. Noh. Põnev.

Räägib Martin, kes 4 tundi tagasi tuli Külaliste plaadiesitluskontserdilt levika asemel koju programmeerima.

Teeme Meritiga järgmist numbrit Väike-Ameerika Häält ja Google reklaamiandja teadis kirjavahetuse kõrvale kirjutada, et:

Täna sai lõpuks roosast elevandist siiber, kui ma sain juba neljanda spami vist kahe päeva jooksul.
Läksin siis kirja lõpus olnud unsubscribe aadressile ja pärast õnnestnud eemaldustehingut vastas hea arvuti mulle, et

See on naljakas, et ma mõtlen, et mu blogi on üldsuse eest palju varjatum koht, kui mu orkuti account.
Ja seda pilti ma pole tahtnd orkutisse riputada.

Ja tänage Alarit, et ma “tahtnd” kirjutan.
Pikas plaanis on see tema süü, sest tema kirjutab sarnaselt.

Igal juhul. Selline nägi meie reis ussa tegelikult välja. Marten ainukesena on taustajõuna peitu jäänud ja hoiab Itit jalgupidi õhus.