kordumised

Istun selles samas San Jose hostelli eesruumis, kus eelmine kord.

Ainult et seekord on nii, et vuntsidega kohalikke ei ole ja meie toas ei ole netti millegi pärast.

Rõdul ei saa istuda, sest muidu matseedadega kohalikud ootaksid homme juba tänaval meie lahkumist (muide ma räägin tõsiselt) ja seega peab istuma siin eesruumis netis. Netti pole nädal aega näinud. Tunnen ennast sama hästi, kui tunneksin kui oleksin nädalaks ajaks joomise vahele jätnud.

Väike poiss istub mu kõrval ja vaatab magnetiseeritult, kuidas ma texteditis teksti kirjutan.

Aeg-ajalt üritab muga rääkida ja küsib igasugu asju mu käest ja näitab näpuga kirjutatud tekstile.

Küsib, et kas ta mängida saab ja et kas ma olen ameerika kodanik.

See meenutab mulle, kuidas me kunagi 93ndal aastal isaga kahekesi Türil Tooma poe keldris vaatasime, kuidas sekretär windows 3.11+l solitaire läbi tegi.

Küll ma mõtlsin, et miks ta mul mängida ei lase.