Flickr ütles mulle, et Ni Hao on Mandarini keeles tere.
Flickr teeb üldse palju huvitavaid asju.
Proovime.

San Francisco:

Miami:

Costa Rica:

Nii pime, et see võiks vabalt kelder olla, aga natukene asju on ikkagi näha, sest laes on pisikene päevavalguslamp. Sellegi poolest ei ole inimeste näod kollased ega roosakad vaid selles valguses paistavad kõik näod hallid. Suured pimedusega harjunud silmad ja sooned kus voolab läbipaistev veri.

Pisikese laua ümber istuvad reedesed töökaaslased ja räägivad reedestest asjadest. Mina suurt midagi ei räägi. Ma tahaks naeratada kogu aeg, aga mulle tundub, et kui ma veel natukene rohkem naerataks, siis inimesed hakkaksid mind ilmselt idioodiks pidama. Võib-olla peavad praegu juba praegu.

Mõtlen päikesekreemile. Ma pole kunagi päikesekreemi kasutanud, aga hiljuti oli vaja. UV faktoriga 50.

Mõtlen, et see ei olnud ju piiblis kivvi raiutud, et puhkus peab kestma ainult 3 nädalat.

Issand kui kiire internet siin maal on.

Seisan Mauruse Pubi ees ja vaatan kuidas muru on hall ja asfalt on hall ja taevas on tume ja isegi majad on pruunid ja hallid. Tumedate pilvede vahelt paistab aga imekaunis sinine-natukekollane-valge taevas.

Lili sõbrad on kirjeldanud et nende jaoks tundub talvine Eesti midagi nagu Super Marios need kohad, kus Sa lähed maa alla. Et kogu aeg on pime.

Kas täna oligi ilus taevas või tunduvad Eesti pilved lihtsalt mulle midagi väga ilusat pärast nii pikka eemalolelkut?

Magu pidi ennast perseks ehmatama kui mulgkapsast nägi.

Sain sellise kirja:
“Lisadomeenide otsuste tegemine on .ee TLD Administraatori poolt hetkel peatatud seoses domeenireeglite reformimise kavaga, seega on lisadomeeni otsuse saabumine nihkunud määramatusse. Praegune seis – domeen on menetlemisel lisadomeeniks xxxx OÜ-le”

Istun selles samas San Jose hostelli eesruumis, kus eelmine kord.

Ainult et seekord on nii, et vuntsidega kohalikke ei ole ja meie toas ei ole netti millegi pärast.

Rõdul ei saa istuda, sest muidu matseedadega kohalikud ootaksid homme juba tänaval meie lahkumist (muide ma räägin tõsiselt) ja seega peab istuma siin eesruumis netis. Netti pole nädal aega näinud. Tunnen ennast sama hästi, kui tunneksin kui oleksin nädalaks ajaks joomise vahele jätnud.

Väike poiss istub mu kõrval ja vaatab magnetiseeritult, kuidas ma texteditis teksti kirjutan.

Aeg-ajalt üritab muga rääkida ja küsib igasugu asju mu käest ja näitab näpuga kirjutatud tekstile.

Küsib, et kas ta mängida saab ja et kas ma olen ameerika kodanik.

See meenutab mulle, kuidas me kunagi 93ndal aastal isaga kahekesi Türil Tooma poe keldris vaatasime, kuidas sekretär windows 3.11+l solitaire läbi tegi.

Küll ma mõtlsin, et miks ta mul mängida ei lase.

Või vähemalt lehed nii kirjutavad

Lähen uksest välja ja ehmatan.

Koridor on kitsas, linoleumiga ja täis vuntsidega kollaseid keskameeriklasi kes vaatavad kehva pildiga telekast õhtust seiklusfilmi.

Usast sai siiber ja ostsime Miamist 240 dollari eest edasi-tagasi piletid Costa Ricale.

Costa Rica on Panama ja Nicaragua vahel.