Mina küll, aga vale Martin.

Ma olen avastanud, et mul on väike koduigatsus peal. Väike. Mitte et hullult tagasi tahaks, aga vahel käib siin hullult pinda.

Ja ühel õhtul nägin peaaegu igas inimeses kedagi tuttavat. Täitsa kaine peaga. Nagu armunud oleksid, aga tegelikult on koduigatsus. Koduigatsus ja armumine jooksevad ju samade hormoonide peal natukene ehk?

Kõige vahvam mittetuttav, keda nägin, oli tütarlaps, kes esimesel pilgul nägi välja täpselt nagu Lyyn, ainult et tal olid pikad paksud blondid juuksed ja ta oli puhastverd hillbilly Charlottesvillest. Sama pikkus. Peaaegu sarnane nägu. Sarnased riided. Aga siis pikad paksud blondid patsis juuksed. Vahva. Ja mulle tundub, et ta nimi oli Morgan. Kuigi Morgan on poisi nimi ju tegelikult?

See kõik meenutab mulle lugu minust New Yorgi lennujaamas 4 aastat tagasi, kui ma olin just minemas lennuki peale mis pidi mind Tsehhi kaudu koju viima ja siis nägin seal seismast ühte tütarlast, kes vägagi meenutas eestlast.
ütlesin “Tere ?”
“Tere”
“Vat kui tore on siin suures lennujaamas eestlast kohata”
“On jah tore. Alati on tore kui leiad kusagilt võõrast kohast mõne kodumaalase”

Tütarlaps võttis oma passi kätte ja läks passikontrolli.
Pagan, see oli Eda-Ines Etti.