Meie

Täna mõtlesin et kirjutan Meiest.

Meie on näiteks vene keeles Naši.

Kirjutatakse Nazi, mis näeb välja peaaegu nagu Natsi.

Ja natsionalistlikusest ehk Meiest ma tahaksingi kirjutada.

Sellest ajast, kui ma ise töötasin New Balances mäletan ühte korvpallimängu New Balance Rapla ja Rakvere vahel.
Korvpall on maailma üks kõige rohkem vigastusi tekitav mäng ja ühtlesi tehakse korvpallismängus (nagu ka jalgpallis ja teistes mängudes) vastasmeeskonna mängijale ka meelega palju vigasid.

Näiteks kui mängija viskab korvile palliga peale, siis vastasmeeskonna mängija õrnalt lükkab teda künnarnukist, nii et ta mööda viskaks. Või siis lükkab tugevalt jalgadest nii et ta pikali kukuks.

Vahetevahel on ka niimoodi, et tehakse tugevamaid vigu ja vastasmeeskonna mängija saab haiget.

Aga ma pean küll tunnistama, et kui Rapla meeskonna mängija tegi vea vastasmeeskonna mängijale aga see viga aitas võita Rapla jaoks väga olulist mängu, siis ma tundsin küll pigem suuremat võidurõõmu kui kaastunnet vastasmängija vastu.

Ikkagi
Meie omad võitsid.

Ja ma arvan, et see näiteks natukene aitab Venelastel ratsionaliseerida enda jaoks Gruusia okupatsiooni.
Ikkagi meie omad olid tugevamad.

Meie anomaalia

Millest ma tegelikult kirjutada tahtsin on Meie tunde üks naljakas anomaalia.

Sest paistab, et Meie tunne tegelikult ei aita vaigistada meie sisemist õiglustunnet vaid mingil müstilisel kombel lihtsalt keerab selle tagurpidi.

Et kes teisele nime annab ja muud mängud.

See seletab näiteks seda, miks Nazi inimesed Eestlaseid natsideks ja fashistideks kutsuvad samal ajal ise olles meie kandi üks suuremaid oma rahvust teistest rahvusest paremaks pidavaid organisatsioone. Oma rahvuse liigset patriotismi teadupoolest kutsutakse natsionalismiks.

Aga pagan.

EPLis saab vaadata videot,
http://www.epl.ee/artikkel/438358
kus Gruusiat toetaval meeleavaldusel Eestlased Venelast Tšurkaks (1:55) kutsuvad.
Vat see on tase.
Tšurkaks teadupoolest kutsutakse pooltõmmusid lõunarahvuseid.
Näiteks Gruusialasi, Armeenlasi ja Asereid ja Türklasi.

Põhjus miks kaks viimast sissekannet on kirjutatud on selles, et viimased kaks päeva pole ma suutnud suurt millegi muu peale mõelda, kui Gruusia peale.

Ja kuigi mulle endale tundub seda sissekannet lugedes, et seda ei tohiks üles jätta.
Jätan ta ikkagi üles.
Et omal oleks meeles seda mitte liiga isiklikult võtta, kui keegi mind fashistiks kutsub.