Kuidas ma külmetust ravisin

Helistab Diana.
Küsib et mis ma teen.
Viimati kui ma kuulsin siis Diana kirjutas hüvastijätukirja kõigile.
Nägemist. Ma lähen Lavakasse. Mind ei näe neli aastat.
Kusjuures praegu tegin esimese hooga typo – kirjutasin Levikasse, mitte Lavakasse.
Aga igal juhul lasti Dianx juba kolmandal päeval üheks õhtuks välja ja siis ta rääkis, kuidas nad õpivad seal tundide kaupa kuidas tikku põlema tõmmata. No et laval loomulik välja paistaks.

Mina aga ägasin juba kerge külmetuse all ja nii pidin ma Diana võluvast seltskonnast õige varsti lahkuma ja teel koju läksin läbi Westmani poest ja ostsin teed ja rummi. Mõtlesin, et kui juba siis juba ja ei hakanud 0.1 liitrist corsairi rummi ostma ja ostsin 0.35 liitrise Bacardi rummi. Et siis on väärt rumm ja saab tulevikus külalistele ka pakkuda.

Lugesin Marcel Prousti “Swanni armastust” ja tegin omale tassi teed väikese rummiga. Kohe hakkas natukene parem. See on mul nagu selline vana retsept et niikui külmetus hakkab siisse tulema tuleb võtta väike tee ja rumm. Tegin kohe teise tassi veel. Proovisin magama jääda.

No ei tulnud und.

Ja kuidagi ei olnud väga huvitav seda “Swanni armastust” lugeda. Kui siin nüüd niimoodi omavahel rääkida, siis ma arvan, et ma jätan üldse pooleli selle raamatu lugemise. Igastahes eile – valisin selle asemel hoopis hakata vaatama James Bondi ja Goldfingerit.

Kolmveerand pudelit rummi oli ära joodud ja siis tuli ekraanile naine, kes ütles et ta nimi on Pussy Galore. Irnusin niimoodi, et pidin voodist välja kukkuma.

Ja siis tuli järgmisena Pussy Galore Flying Circus. Juhhuuu.

Igaljuhul. Pudel sai tühjaks.
Kui film läbi sai, siis mul tuli uni ka.
Külmetus on siiamaani alles, aga ma arvan, et halltõvest sain mitmeks päevaks võitu.