Helistab Diana.
Küsib et mis ma teen.
Viimati kui ma kuulsin siis Diana kirjutas hüvastijätukirja kõigile.
Nägemist. Ma lähen Lavakasse. Mind ei näe neli aastat.
Kusjuures praegu tegin esimese hooga typo – kirjutasin Levikasse, mitte Lavakasse.
Aga igal juhul lasti Dianx juba kolmandal päeval üheks õhtuks välja ja siis ta rääkis, kuidas nad õpivad seal tundide kaupa kuidas tikku põlema tõmmata. No et laval loomulik välja paistaks.

Mina aga ägasin juba kerge külmetuse all ja nii pidin ma Diana võluvast seltskonnast õige varsti lahkuma ja teel koju läksin läbi Westmani poest ja ostsin teed ja rummi. Mõtlesin, et kui juba siis juba ja ei hakanud 0.1 liitrist corsairi rummi ostma ja ostsin 0.35 liitrise Bacardi rummi. Et siis on väärt rumm ja saab tulevikus külalistele ka pakkuda.

Lugesin Marcel Prousti “Swanni armastust” ja tegin omale tassi teed väikese rummiga. Kohe hakkas natukene parem. See on mul nagu selline vana retsept et niikui külmetus hakkab siisse tulema tuleb võtta väike tee ja rumm. Tegin kohe teise tassi veel. Proovisin magama jääda.

No ei tulnud und.

Ja kuidagi ei olnud väga huvitav seda “Swanni armastust” lugeda. Kui siin nüüd niimoodi omavahel rääkida, siis ma arvan, et ma jätan üldse pooleli selle raamatu lugemise. Igastahes eile – valisin selle asemel hoopis hakata vaatama James Bondi ja Goldfingerit.

Kolmveerand pudelit rummi oli ära joodud ja siis tuli ekraanile naine, kes ütles et ta nimi on Pussy Galore. Irnusin niimoodi, et pidin voodist välja kukkuma.

Ja siis tuli järgmisena Pussy Galore Flying Circus. Juhhuuu.

Igaljuhul. Pudel sai tühjaks.
Kui film läbi sai, siis mul tuli uni ka.
Külmetus on siiamaani alles, aga ma arvan, et halltõvest sain mitmeks päevaks võitu.

Mees prõmmib keset ööd rusikaga vastu korteri ust ja karjub:
“Naine! Too kauss! Kohe hakkan oksele!”
Naine jookseb ehmunult ja unesegasena köögi ja vannitoa vahel ja lõpuks leiab kausi.
Jõudnud kausiga ukseni, näeb ta enda ees täielikult lõdvestunud abikaasat.
“Sorry. Kontseptsioon muutus. Ma hoopis sittusin ennast täis.”

Valdo Jahilo saabub ootamatult komandeeringust koju.
Vaatab kappi, vaatab voodi alla.
Küsib naiselt:
“Noh? Kus on?”

Triin on üles riputanud kunagi minu poolt tehtud “Dr Tõrva ja professor Sule süsteemi” videojunne.

Igaljuhul tüübile, kes eile alustas Estraveli pidulikul sünnipäevapeol lauluava all ülikonnaga ja lõpetas Marco Laimre sünnipäeva peol kaasaaegse kunsti muuseumis jätkuvalt ülikonnaga tundusid need videod päris vahvad.

Kusjuures tõesti on nii, et kaua pole kunstniga tegeletud.

No olid ajad alles kui noid videoid ja plakateid sai tehtud.
Ma arvaks (tegelikult Kanuti koduleht arvab), et näiteks 2005 sügis ja 2006 kevad.
Kui ma nüüd väga ei eksi, siis dr Tõrva ja professor Sule süsteem oli esimene etendus, mille jaoks ma kunagi videolahenduse ja plakati tegin.

See uus Batman on üks paras meistriteos.
Eriti, kui olla nädal aega enne seda peamiselt mõelnud maailma perseskontadele ja põhjustele miks need perseskohad olemas on.

Mõned aastad tagasi poleks selle peale tulnudki et lähed kinno Batmani vaatama ja lähed sinna selle pärast et Sa oled poiss ja poistele meeldib Batman ja no natukene selle pärast et Sulle meeldib pühapäeva trashfilmiga täita.

Kamoon. See on Batman.

Et lähed kinno Batmani vaatama ja harjumuspärase What-would-Brian-Botano-do näed hoopis kangelaseshanri söövat analüüsi sellest mis võib juhtuda kui üks sümbol on nihutanud reaalselt eksisteerivat tasakaalu(tust) liiga palju ühele või teisele poole.

Stay tuned.
Analüüsi mitte vajav kangelane tuleb kinodesse tagasi siis kui maailm jälle korras on.

Juhtus niimoodi, et nüüd ma olengi elus esimest korda avalikul üritusel üksinda dj puldis.

Külastage meie boksi Diletantide Avangard vol 12-l

juhuu.

Hammustasin õuna.
Sügise maitsega oli.

Täna mõtlesin et kirjutan Meiest.

Meie on näiteks vene keeles Naši.

Kirjutatakse Nazi, mis näeb välja peaaegu nagu Natsi.

Ja natsionalistlikusest ehk Meiest ma tahaksingi kirjutada.

Sellest ajast, kui ma ise töötasin New Balances mäletan ühte korvpallimängu New Balance Rapla ja Rakvere vahel.
Korvpall on maailma üks kõige rohkem vigastusi tekitav mäng ja ühtlesi tehakse korvpallismängus (nagu ka jalgpallis ja teistes mängudes) vastasmeeskonna mängijale ka meelega palju vigasid.

Näiteks kui mängija viskab korvile palliga peale, siis vastasmeeskonna mängija õrnalt lükkab teda künnarnukist, nii et ta mööda viskaks. Või siis lükkab tugevalt jalgadest nii et ta pikali kukuks.

Vahetevahel on ka niimoodi, et tehakse tugevamaid vigu ja vastasmeeskonna mängija saab haiget.

Aga ma pean küll tunnistama, et kui Rapla meeskonna mängija tegi vea vastasmeeskonna mängijale aga see viga aitas võita Rapla jaoks väga olulist mängu, siis ma tundsin küll pigem suuremat võidurõõmu kui kaastunnet vastasmängija vastu.

Ikkagi
Meie omad võitsid.

Ja ma arvan, et see näiteks natukene aitab Venelastel ratsionaliseerida enda jaoks Gruusia okupatsiooni.
Ikkagi meie omad olid tugevamad.

Meie anomaalia

Millest ma tegelikult kirjutada tahtsin on Meie tunde üks naljakas anomaalia.

Sest paistab, et Meie tunne tegelikult ei aita vaigistada meie sisemist õiglustunnet vaid mingil müstilisel kombel lihtsalt keerab selle tagurpidi.

Et kes teisele nime annab ja muud mängud.

See seletab näiteks seda, miks Nazi inimesed Eestlaseid natsideks ja fashistideks kutsuvad samal ajal ise olles meie kandi üks suuremaid oma rahvust teistest rahvusest paremaks pidavaid organisatsioone. Oma rahvuse liigset patriotismi teadupoolest kutsutakse natsionalismiks.

Aga pagan.

EPLis saab vaadata videot,
http://www.epl.ee/artikkel/438358
kus Gruusiat toetaval meeleavaldusel Eestlased Venelast Tšurkaks (1:55) kutsuvad.
Vat see on tase.
Tšurkaks teadupoolest kutsutakse pooltõmmusid lõunarahvuseid.
Näiteks Gruusialasi, Armeenlasi ja Asereid ja Türklasi.

Põhjus miks kaks viimast sissekannet on kirjutatud on selles, et viimased kaks päeva pole ma suutnud suurt millegi muu peale mõelda, kui Gruusia peale.

Ja kuigi mulle endale tundub seda sissekannet lugedes, et seda ei tohiks üles jätta.
Jätan ta ikkagi üles.
Et omal oleks meeles seda mitte liiga isiklikult võtta, kui keegi mind fashistiks kutsub.

Ma ei ole üldse kindel, et kas ma peaksin selle siia üles riputama.
Poliitiliselt korrektne oleks siia kirjutada, et venemaa on paha ja mitte küsida mingeid küsimusi.
Seda enam et vähemalt kaks minu sõpra on praegu Gruusias puhkusel.

Hei oota. Aga siis ma oleksin ju täpselt nagu need vene lippudega poisid, kes mööda Tallinna jalutavad ja oma poole õiguses ei kahtle.

Ja paari päeva pärast juba on nendele küsimustele palju raskem adekvaatseid vastuseid saada. Või need küsimused võivad lihtsalt meelest ära minna.

Nii et stoppkaader:

Diplomaatilisest vaatevinklist
On läbi müra jõudnud Lääne teadmiseni sellised infokillud:
a) Pärast väiksemaid anonüümseid tulevahetusi piiril asus Gruusia aktiivselt Osseetiat ründama
b) Venemaa sekkus ja lõi Gruusia kahe ööpäevaga pärast konflikti algust Osseetiast välja ja haaras kogu kontrolli kuni Gorini enda kätte. Põhimõtteliselt see tähdab poolt Gruusiat.

Minul isiklikult tekkisid sellised küsimused:

a) Miks ja kas alustas Gruusia rünnakut Osseetiale?
Ainus loogiline vabandus on see, et Gruusia tahtis võtta Osseetiat enda kontrolli alla.
Konflikt kui selline on selles piirkonnas kogu aeg õhus olnud, kuna Gruusia tahab seda maad tagasi.

b) Miks ja kas tulistas Gruusia Osseetia linnu GRAD rakettidega?
GRAD on ülimalt võimas ent vägagi ebatäpne relv, millega linna tulistamine ei ole päris mõtekas tegu.

Kuigi siiani on selles küsimuses tsiteeritud ainult Osseetia poolt, pole läbi müra jõudnud ühtegi selgitust, et midagi sellist ei kasutatud.
Selle relva kasutamine on üks peamisi ajendeid, miks venemaal on diplomaatiliselt vabandus väita, et Gruusia tulistas tsiviilisikuid aka korraldas veresauna 2000 tsiviilisikule.

c) Kuidas jõudis Vene sõjavägi nii lihtsalt 2 ööpäevaga Tbilisist 50 km kaugusele?
Üks vastuseid on see, et vene sõjavägi pidas täpselt samal ajal teiselpool mägesid õppuseid 8000 -10 000 mehega.
Siiski ei tundu loogiline, et kähku kokku kogutud vabatahtlikud ja juhuslikult piirkonnas õppustel viibinud sõdurid suudavad lihtsalt klõpsti kahe päevaga pool teisest riigist ära võtta.

d) Kus on Gruusia sõjavägi?
Miks tõmbus Gruusia igalt poolt nii kiiresti tagasi ja miks oli Gruusia poolel nii suur segadus?
Kõikidest maadest, kus ma olen käinud, on Gruusial üks suuremaid sõjavägesid, keda ma olen näinud. Turistina tänaval kõndides oli täiesti võimatu mitte näha ka sõdureid.

Kuna ma ei mäletanud ta nime, siis pidin tema ülesleidmiseks teda googeldama.

http://www.cuil.com