juhhuu.

Meie “Tervitustega minu heale sõbrale Kontseptsioonile” kutsuti Taani esinema septembri alguses.

juhhuu.
Teiste esinejate seas on palju inimesi, kelle nimedes on näiteks tähed:
á, ó, ø ja kaks inimest, kelle nimes on y.

Täna aga olen tegelenud juba mõnda aega sellega, et
a) selgus et tšellole peab eraldi pileti ostma, et hoida teda tollitöötaja karvase ja raske käe eest. Seega püüan tšellole odavat piletit sebida.
b) püüan kuidagi teha niimoodi, et meil oleks võimalik reisi eest maksta septembris, kui nad meile pileteid kinni hakkavad maksma.

Väljas on õnneks kunstnikuilm.
Ja ühtlasi on oma ja sõprade ühise reisi korraldamine üks meeldivamatest muredest millega tegeleda

Pesu sai pestud ja saab rahuliku südamega magama minna.

Tõmbasin “Kariibi mere piraadid – surnud mehe aardekirst” umbes 7 minutit enne filmi lõppu mängijast välja.

nö. vahetult enne kulminatsiooni tipphetke.

Ei viljastand see film mu vaimu…

(tervitustega stsenaristidele ja produtsentidele)

Rääkisin ühe töökaaslasega ja ütlesin, et käisin punklaulupeol.
Ta küsis, et “kas see oli mingi kontsert vä?”
Ma ütlesin, et “eiei, seal lauldi kooriseades punklaule.”
Ta ütles et “Vau, päriselt ka või?”

Kipun (jätkuvalt) ära unustama,
et kui midagi Sind ei huvita, siis sa ka ei süvene.

Täna on väga tihe tööpäev olnud.

Muudkui tee aga tööd.

Hingatagigi ei jõua…

(teadustasin omale, et ka minu kaastöölised loevad minu blogi)

või on selles Tallinna Linnavalitsuse aknalt leitud EL juubelitekstis midagi vähe veidrasti…

Et huvitav kas ma pigem ootan seda, mis minust 10 aasta pärast saab, või pigem kardan seda?

Kuna kõige suurem rõõm sellest blogist saab ikkagi olema minul endal, kui ma seda 10 aasta pärast loen, siis ajaloo huvides panen siia kirja oma viimase nädalavahetuse.

Reede.
Kell 11 lähen Chcolateriesse kohvi jooma ja esimest piipu tegema. On väga kaunis päev.
Kell 12 helistab Merja ja lähen Merjaga Chocolateriesse teist kohvi tegema. Ilm on soe.
Kell 14 lähen lõunale. Istun koos Kairi ja Monaga Elevandis. Hiljem selgus, et Monal oli sünna.
Kell 16 lähen Alariga kohvi jooma ja arutama, et wtf ikkagi saab minu reisikirjeldusest, mille keeletoimetaja kontorikeelde kirjutas. Kusjuures üldse ei süügista keeletoimetajat. See on ikka väga veidras keeles kirjutatud reisikirjeldus.
Kell 20 lähen Merjaga Teatrilaborisse Hädaorgu vaatama. Vaatan seda kolmandat korda. Istun täpselt samas kohas kui eile. Hädaorg on selle aasta üks ägedamaid etendusi minu meelest.
Kell 22 lõpetame Teatrilaboris aftekal olemise ja läheme Merja ja Karmoga edasi. Ma pole Merjat aasta ja Karmot 4 aastat näinud. Merjaga me elasime 5 aastat tagasi koos. Jeebus. Oli aeg, kui ma elasin inimestega koos. Karmo on sõdur. See tähendab töötab riigi teenistuses kaitseväes. Räägime peaministrist. Jääme eriarvamustele.
Kell 23 jõuame Stroomi randa. Seal on Merja korporatsiooni pidu. Merja on korporatsioonis. Seal on üks lihav poiss kes ütleb, et ta on Paidest ja kui ma ütlen et ma olen Türilt siis ta ütleb “Täitsa perses ma kuulsin, et Türi mehed pidid kohe räiksilt lõuksi taguma” ja vehib oma kätega ümber minu pea. Tema käed on sama suured kui mu pea. Tunnen, et ükskõik mida ma ütlen, ma kõlan tõenäoliselt liiga geilt.
Kell 00 üritame minna Hella Hunti aga seal on liiga palju inimesi.
Kell 00:30 ostame bussijaama kõrvalt pitsa ja sõidame lennujaama kõrvale langevaid lennukeid jälgima. Merja ootab ühte Hispaanlast külla.
Kell 1 näiteks korjame Hispaanlase lennuki pealt ära ja sõidame linna. Ülejäänud seltskond sõidab Sakku, mina lähen Kuku poole.
Ei õnnestu. Enne Kukut tuleb Hellar vastu ja ütleb, et Kukus on 5 inimest. Lähme kõik koos Levika poole.
Kell dsad.das Näen Levika ees Markust. Markusel me käisime Pariisis külas. Siis näen Lilit, siis näen Mihklit. Mihkel tuli just Budapestist ja Berliinist. Mihkli noor naissoost sugulane Maret, keda ma õhtu jätkudes persest hammustan toob käekoti sees välja 4 õlut. Jalutame nendega Linnahalli katusele ja ootame päikesetõusu.
Päike ei tõuse.
Jalutame Levikasse tagasi. Näen Kärti, Maiket ja Jaanat. Ja Renzot. Ja Kustit. Istume ja arutame maailma asju.
Näen Paulat. Paula on armas väike hipi. Üldse ei mäleta, millest temaga rääkisin. Hommikul saan Paulalt sõnumi, et “Martin, mine persse oma kuradi hipidega”.
Otsustan, et ma tahan Levikasse sisse ka minna (Mis senini pole õnnestunud). Hakkan trepist alla minema ja poole trepi peal tuleb vastu Anksa. Anksat on alati hea meel näha seda enam et minu meelest me just paar nädalat tagasi saatsime teda Itaaliasse.
Anksa soovib, et ma kaitseksin teda Aini eest. Ain on väsinud kunstniku pilgu, lõhkiste käevarte ja natukene ebaregulaarse hambumusega noormees, kes räägib et ta kakleb inimestega raha eest. Ain tunneb, et ta on halb inimene. Sellegipoolest tahab ta Anksaga tantsida näiteks? Või mida inimesed tahavad Levika ees? Hoian Anksal ümber kinni ja naerame ja noogutame Ainile. Lõpuks hiilme ära. Levikasse sisenemine ebaõnnestub. Ma pole veel kunagi näinud Levika uut teist korrust.
Siis läheme Markusega Turkish Kebabi. Teeme lähemalt tutvust härrasmehega kes seal iga öö kebabi teeb ja seda äri ajab. Selgub et ta nimi on Cesar. Cesar on most obviously türgist ja ta nimi on Cesar sest ta isa oli ajalooõpetaja. Vahetame Cesariga visiitkaarte ja ma tilgutan terve kohvikuesise kebabikastet täis. Cesar on hästi vahva.
Siis läheme edasi EKAsse, kus Lili lõikab Mihklile ja Alvinile harjad pähe.
Kell 6:30 Mina olen kõige pealt Youtube DJ ja siis diivanile magama jääja. Soe päike paistab aknast sisse.
Kell 7:00 On uue päeva algus juba mõnda aega. Mina ja Lili ja Mihkel jalutame mööda Gonsiori tänavat. Mihkel ja Lili lähevad Rakvere poole hääletama. Mina lähen koju magama.

Paari tunni pärast helistab Marten ja küsib kas ma Punklaulupeole tahan tulla.

Sorry. Minu arust see on juba ammugi liiga pikk tekst. Ma ei jaksa rohkem kirjutada. Sorry Martin 10 aasta pärast.