On põhimõtteliselt kolm viisi näidata filmis autoga kiiresti sõitmist

1. Auto katuselt kaameraga, umbes nagu vormelis. See oli minu jaoks vormeli puhul alati kõige huvitavam.
2. Sõitvat autot pikkade kaadritega väljast ilusate nurkade alt. See on kõige kallim, aga kõige ägedam. Kallis selle pärast, et läheb tegelikult erieffektide alla, kuna millegi väga kiiresti ja kurviliselt teel liikuva ühte pikka kaadrisse panemine eeldab mitme kaamera pildi üheks lõikamist. Ja/või võib näidata helikopterist filmitud materjali, aga helikopter ei saa filmida väga vaimustavate nurkade alt – helikopter peamiselt saab filmida näiteks kogu aeg ühte moodi ülevalt või kõrvalt ja see pole üldse huvitav.
3. Montaashikissell. Tuleb näidata hästi kiiresti vahelduvalt neid kaadreid:
a) juhi nägu
b) pedaalid
c) auto väljast
d) tahhomeeter.

Ja kui siis on kiiresti autoga sõitjatest rääkivas filmis valitud 3. versioon, ja 35% kogu filmist sisaldab hästi-hästi kiiresti vahelduvaid kaadreid pedaalidest, autost, tahhomeetrist ja vahepeal naeratavast ja vahepeal kurva näoga autojuhist, siis see võtab väga hästi kokku filmi “Kiired ja vihased – Tokyo drift”.

Lohutav see-eest on see et ülejäänud 65% tegevusest täidab kadestamisväärselt must-valgetesse situatsioonidesse sattuv poiss, kes alguses sõidab kogu aeg autoga vastu seina (!) ja lõpuks saab Tokyo kõige paremaks autojuhiks.

Miks ma üldse seda filmi vaatasin?
Ma tahtsin vaadata midagi hästi lihtsat, mida vaadates ei peaks üldse mõtlema.

PS. Kuigi ma olin terves kodus täiesti üksinda siis ma ikkagi hüüdsin kaasaelamiseks “Suudelge” filmi lõpus pärast seda, kui peategelane oli just võitnud konkurenti kiireima autojuhi tiitlile ja konkurendi just endiseks jäänud tüdruksõber peategelase ette väga lähedale astus.