1. Auto katuselt kaameraga, umbes nagu vormelis. See oli minu jaoks vormeli puhul alati kõige huvitavam.
2. Sõitvat autot pikkade kaadritega väljast ilusate nurkade alt. See on kõige kallim, aga kõige ägedam. Kallis selle pärast, et läheb tegelikult erieffektide alla, kuna millegi väga kiiresti ja kurviliselt teel liikuva ühte pikka kaadrisse panemine eeldab mitme kaamera pildi üheks lõikamist. Ja/või võib näidata helikopterist filmitud materjali, aga helikopter ei saa filmida väga vaimustavate nurkade alt – helikopter peamiselt saab filmida näiteks kogu aeg ühte moodi ülevalt või kõrvalt ja see pole üldse huvitav.
3. Montaashikissell. Tuleb näidata hästi kiiresti vahelduvalt neid kaadreid:
a) juhi nägu
b) pedaalid
c) auto väljast
d) tahhomeeter.

Ja kui siis on kiiresti autoga sõitjatest rääkivas filmis valitud 3. versioon, ja 35% kogu filmist sisaldab hästi-hästi kiiresti vahelduvaid kaadreid pedaalidest, autost, tahhomeetrist ja vahepeal naeratavast ja vahepeal kurva näoga autojuhist, siis see võtab väga hästi kokku filmi “Kiired ja vihased – Tokyo drift”.

Lohutav see-eest on see et ülejäänud 65% tegevusest täidab kadestamisväärselt must-valgetesse situatsioonidesse sattuv poiss, kes alguses sõidab kogu aeg autoga vastu seina (!) ja lõpuks saab Tokyo kõige paremaks autojuhiks.

Miks ma üldse seda filmi vaatasin?
Ma tahtsin vaadata midagi hästi lihtsat, mida vaadates ei peaks üldse mõtlema.

PS. Kuigi ma olin terves kodus täiesti üksinda siis ma ikkagi hüüdsin kaasaelamiseks “Suudelge” filmi lõpus pärast seda, kui peategelane oli just võitnud konkurenti kiireima autojuhi tiitlile ja konkurendi just endiseks jäänud tüdruksõber peategelase ette väga lähedale astus.

Kõnnin mina poes ja seal on kaunis degustatsioonitüdruk,
kes pakkub proovimiseks prosciuttot.

“Mis see ka maksab?”
“40 krooni”
“Aga kui palju seda on?”
“80 geed”

Nice! Keel areneb!

Lähemal vaatlusel selgub küll õnneks, et see on olnud mingi vanem Eurovisiooni uudis, mis on moondatud uuemaks uudiseks, ja sellest ka kommentaaride hulk.

6-12 juunil saab Teatrilaboris jälle näha Pääru autorilavastust “Hädaorg”

www.teatrilabor.ee/viletsus

Minu esimene google #1.
Tänud Stephen R. Covey-le (kelle lõpuni lugemata jäänud raamatu “Efektiivse inimese 7 harjumust” sissejuhatusest lugesin esimest korda sõna paradigma) ja minu lühikeseks jäänud psühholoogiaõpingutele Anti Kidroni, Voldemar Kolga ja teiste tähsate õppejõudude käe all.
Küll see sõna iseloomustab mind hästi!
Süüdi on selles kõiges küll postitus nimega Paradigmaatiline nihe.

Mõtlesin pastaretsepti välja.

1 pakk Farvarellesid (need liblika kujuga makaronid)
300 grammi veisehakkliha
3 tomatit
1-2 punast pipart
1 küüslauk
päris palju oliiviõli

Lõika 1 keskmisest suurem terve küüslauk juppideks.
Vala umbes nii palju õli pannile, et kui Sa lükkaksid kogu selle õli ühele panniservale, siis mahuks terve see küüslaugu jagu küüslaugujuppe sinna sisse ilusti ära (st päris palju).
Aja õli kuumaks. Lõika piprakaun(ad) 4-5 tükiks ja viska sinna sisse.
Kui õli on nii kuum, et kui viskad küüslaugutüki sinna siise siis see hakkab praadima, tõsta pann üles, nii et õli vajuks ühte nurka ja viska küüslaugud sinna siise “friteeruma”.
Oluline on, et pärast seda transaktsiooni oleks küüslaugutükid kollakad ja magusa maitsega ja õli küüslaugu-pipraselt vürtsikas.
Viska hakkliha panni peale ja hakka pruunistama.
Umbes selleks ajaks võiks vesi valmis olla ja makaronid saaks sisse visata (seda kohta saab regulida vastavalt sellele kui kaua praetud hakkliha Sa tahad).
Kui liha hakkab enam-vähem pruuniks tõmbuma, tõsta need kolm tomatit ükshaaval lusika otsas 5-6ks sekundiks makaronidepoti keevasse vette. Pärast seda saab neil edukalt naha maha koorida. Lõika tomatid pisikesteks tükkideks ja lisa kastmele.
Kui makaronid valmis, siis sega kaste ja makraonid ära omavahel.

Head isu.

Proovisin ise ka teha seda, aga esimesel korral ei tulnud välja millegi pärast. Asjad läksid viltu selle küüslaugukoha juures – õli ei saanud piisavalt palju küüslaugu maitset külge ja selle tagajärjel domineeris hakkliha maitse. Kahtlustan, et küüslauk oli oma maitse kusagile ära minetanud või sai ta lihtsalt kogemata liiga kiiresti üle praetud. See küüslaugu friteerimine on üks igavene jeblamine. Igal juhul proovin õigepea uuesti ja vaatan, mis saab.

Eelmisel aastal oli mul kindel plaan kinkida oma sõpradele nende sünnipäevaks Eesti lipp. Minu meelest oli see täiesti suurepärane plaan, aga pärast pronksööd jäi see kahjuks katki, sest sellest hetkest sai Eesti lipu kandjast ühtede jaoks liiga suur vaenlane ja teiste jaoks liiga suur sõber.

Ma olen viimastel päevadel mõelnud, et kuidas on võimalik, et peaminister ütles alles natukene aega tagasi, et mingit majanduskriisi ei tule. Isegi mina hoian peast kinni, kui ma poes käin ja ma saan palka tublisti üle Eesti keskmise. Ja mul pole naist, lapsi, kodulaenu ja autoliisingut. Ja ma olen hakkanud mõtlema, et peaminister kas a) valetas või b) ei saa asjadest aru.

Sellega seoses olen hakkanud mõtlema, et Ansipi tegevus peaministrina ja üldse otsustava isikuna võiks lõppeda. Aga nii kui ma mõtlen ennast kandmas silti “Ansip maha”, saan ma aru et see silt on natukene sarnane Eesti lipuga – osad meie riigi elanikud annaksid selle kandmise eest peksa ja teised teeksid musu.

Ja alles nüüd sain ma teist korda aru Rein Ruutsoo mõttest, kui ta ütles et Eesti riigile on äärmiselt ohtlik, kui keegi paneb ühiskonnasisesed vastuolud enda valimisvankrit vedama.

Ansip on osavalt suutnud enda nime tõsta sarnasesse staatusesse Eesti lipu staatusega – kui Sa selle kohta sõna võtad, siis tunned ennast kergelt ebapatriootlikult.

teise pealkirjaga “Ida-Euroopa paastufašhistid”

Filosofeerisime Jaanikaga, et kuhu maale hea reisida oleks ja siis arvasime, et näiteks Lähis-Itta küll ei tahaks minna, sest seal maades viibimine võib kohaliku usu tõttu väga tervistkahjustav olla.

Siis hakkasime vaidlema, et näiteks Omaan pidi jälle olema üks äärmiselt sõbralik riik kus viibida.

Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kui meie näeme videoid terroristidest, siis venelased ju näevad filme natsidest. Ja äkki see, millistena nemad meid näevad on mingil kujul natukene sarnane sellega, millisena meie islamiusulisi ette kujutame.

Kui aus olla siis ma ka pigem mõtlen kahtlusega iga kord, kui mõnda turbaniga meest näen.

Tont seda teab. Mina ise olen oma elus väga vähe turbaneid näinud. Igastahes. Pildi leidsin kusagilt sellelt lehelt.

Antud postitus on jällegi pühendatud Arbo Tammiksaarele ja tema kohelinastuvale filmile “Blondid ja fritsud” mis kujutab endast uurimustööd Eesti näitlejatest, kes tihtilugu vene filmides natse mängisid.

Kevad on see, kui Sa vaatad aknast välja ja näed, et taevas on hall, aga see ei tundu Sulle mitte pooltoonina musta ja valge vahel, vaid hall tundub ka värv olevat.