Poolteist kevadist hetke

Täna on minu vanaema sünnipäev.
Panen valged second hand riideid täis kilekotid enda kõrvale toolile. Käisime Anniga kaltsukates endale siniseid kleite ostmas. Leidsime hästi palju tumesiniseid kleite, aga mulle leidsime nii ilusa helesinise, et seda lihtsalt ei saa kasutamata jätta. Suur pluss on veel see, et see kleit mahtus mulle selga. Ostsime kleidid ära ja saime tasuta valged kilekotid. Mõtlesime, et sõidame Erika peatusest Balti jaama juurde jänest. Et noh, teeme koerust nagu, vai kassust, või jänesust.

Panen valged second hand riideid täis kilekotid Balti jaama tšeburekibaari laua ääres enda kõrvaltoolile. Minu kindad hargnevad. Laual on valged cateringnõud ja aeganäinud vene teeklaasid. Kui ma olin hästi väike ja emaga Tallinnas käisin, siis oli üsna selle tšeburekibaari lähedal limonaadimasin. Ja seal olid täpselt samasugused klaasid. Mõtlen, et äkki see on seesama klaas.

Tšeburek on imehea. Minu jaoks tähendab tšeburek ikkagi liha taignas ja ma söön selle osa ära, kus liha on taignaga koos ja selle osa kus on ainult tainas jätan alles. Ja siis sinna kõrvale oleme me võtnud sibula-vorsti saiakesed. Sibula-vorsti saiakesed on nii rasvased, et on täiesti ükskõik mis pidi Sa nad taldrikule paned. Nad jäävad ikkagi oma poosi seisma. Võtan oma saiakese näppu ja saan aru, et hoian teda täiesti valet pidi näpus. Ammustan. Panen saiakese täpselt sama pidi taldrikule tagasi nagu ta seal enne oli. Kusjuures saiake maitseb üllatavalt hea. Hoolimata sellest, et vorstike on sebralikult roosa-valge triibuline.

Kollane väikese vahuga õlu lamab plasttopsis; taevas on helahall ja päikest ei ole ega tule. Valget vett sajab taevast alla nagu ilusas filmis, ainult et tänav ei ole täis mitte pehmet valget lund, vaid pori ja loikusid.

See tundub täiesti kohane hetk tõsta toost meie armastuse terviseks.
Aga tõstame hästi vaikselt sest kõrvallauas sõi perekond keskealiste vanemate ja hästi noore lapsega oma laisa laupäeva pidusööki linna peal restoranis.